Gotlandi lammas
Gotlandi tõugu lammas on pärit Gotlandi saarelt kui viikingid tõid kaugetelt sõjaretkedelt Venemaale kaasa karakuli ja romanovi tõugu lambaid ja need ristati kohaliku maalambaga. Viikingid olid tuntud nii meresõitjate kui lambakasvatajatena. Sõjaretkedele võeti kaasa lambaid, et varustada meeskonda jooksvalt nii liha kui nahkadega. Tänu viikingite retkedele levis nii gotlandi tõug kui sellega seotud islandi ja šetlandi tõug.
Tänapäevane gotlandi lamba tõuaretus sai alguse 1920-ndatel aastatel Rootsis.
Gotlandi tõug on enim hinnatud pehme ja krussis karvaga naha pärast. Lisaks nahale on Gotlandi tõugu lambad hinnatud ka pehme ja mittetorkiva villa ning maitsva liha poolest.
Gotlandi lambanahk - hinnatud üle maailma;
Gotlandi lambavill - ilus kiud ketramiseks ja väga sobilik viltimiseks. Villakiu diameeter on tavaliselt 29-34 mikronit. Talle villakiu diameeter on 18-20 mikronit;
Gotlandi lambaliha - talled on aktiivsed, imevad palju piima ja seetõttu kiirekasvulised. Jõuavad parimasse ikka 5-7-kuuselt. Liha on mahe, hea lõhnaga ja tihedakoeline.
Gotlandi lammas on arukas, aktiivne ja sõbralik. Nad poegivad kergesti, mitmikud on sagedased, uted on tugeva emainstinktiga. Gotlandi lambad on väga uudishimulikud, vastupidavad ja kergesti kohanduvad.
Lamba pidamise lihtsus oleneb suuresti lamba tõust ja tüübist. Lambatõuge võib mitut moodi grupeerida, kuid pidamise ja tootmise mõttes on oluline eristada ekstensiivsed ja intensiivsed lambatõud. Gotlandi lammas kuulub esimesse gruppi — ekstensiivsed lambad.
Ekstensiivseks pidamiseks sobilikud lambatõud on enamasti keskmist või väiksemat kasvu. Nad on aretatud hakkama saama ka kesisema sööda peal (mägedes või kõrbetingimustes) ning on enamasti heade emaomaduste ja kergete poegimistega. Neid on sajandite jooksul selekteeritud selle järgi, et nad võimalikult hästi omapead hakkama saaksid. Lisaks gotlandi lammastele kuuluvad selliste lammaste hulka näiteks ka islandi lambad ja kihnu lambad.
Kuidas valida endale õige lammas?
Kui on soov karjatada laidudel, puisniitudel või poollooduslikel kooslustel, siis peaks valima just ekstensiivse lambatõu. Need lambad on head maastikuhooldajad ning saavad ka madala söödaväärtusega taimestikuga hakkama. Ka siis, kui olete täitsa lambavõhik, võib olla robustne tõug teile sobilikum. Nad andestavad väiksemaid pidamis- ja söötmisvigu ning on üldiselt iseseisvamad tüübid. Te saate nendelt nii villa kui ka liha. Mõlemat mõõdukalt.
Lamba toitmine
Lammas on mäletseja ning tema peamine söögiallikas on rohi — värske rohi, kuivatatud hein või silo. Keskmiselt sööb lammas 1.8% oma kehakaalust kuivainena sööta. 70 kilose lamba juures teeks see 1.26 kilo kuivainet päevas ehk siis keskmiselt 1.4 kilo heina või 4.2 kilo silo. Muu sööda kõrvalt peab lambal kindlasti olema pidevalt kättesaadav mineraal ja sool.
Talled saavad üldiselt söönuks oma ema piimast, kuid kui emal pole piisavalt piima või ei soovi ta talle mingil põhjusel imetada, on vaja tallele ka lisatoitu pakkuda.
Informatsioon on pärit Ramsi lambakasvatuse ja Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu kodulehtedelt.